Kokkupandavate alajaamade arengulugu

Oct 14, 2026 Jäta sõnum

Kokkupandavad alajaamad sobivad elamupiirkondadesse, linna üldkasutatavatesse alajaamadesse, tiheda liiklusega kesklinnadesse ja ehituslikele toiteallikatele. Kasutajad saavad valida sobiva monteeritava alajaama tüübi, lähtudes erinevatest kasutustingimustest ja koormustasemetest. Alates kasutuselevõtust on kokkupandavate alajaamade tööstus kiiresti arenenud, moodustades 70% arenenud Euroopa riikide jaotustrafodest ja 90% USA-s. Linnade moderniseerimise kiire arengu ja linna elektrijaotusvõrkude pideva ajakohastamise tõttu Hiinas on selle laialdane rakendamine vältimatu.

 

Seoses kokkupandavate alajaamadega hakkas Hiina 1970. aastate lõpus importima ja jäljendama neid Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Struktuuriliselt kasutasid need alajaamad kõrge- ja madalpinge jaotusseadmeid ja trafosid ning neid tunti Euroopa stiilis kokkupandavate alajaamadena, mida piltlikult kirjeldati kui kõrge- ja madalpinge jaotusseadmete ja trafode maja ehitamist. Alates 1990. aastatest võttis Hiina kasutusele Ameerika kokkupandavad alajaamad, mis lihtsustasid konstruktsiooni, asetades koormuslüliti, rõnga põhiseadme ja kaitsmed õliga sukeldatud trafopaaki. Kasutati ka õlisse sukeldatud tsinkoksiidi liigpingepiirikuid. Trafo kõrvaldab õlikonservaatori, jättes õlipaagi ja radiaatori õhu kätte. Seda tüüpi trafot nimetatakse Ameerika stiilis trafoks, piltlikult kirjeldatakse seda kui trafot, mille kõrval ripub kast.